Autor palus jääda anonüümseks.
Esmakordselt sain Manost teada Selgeltnägijate tuleproovi vaadates. Rääkisime veel omavahel, et sellise inimesega tahaks küll kohtuda, teades muidugi, et selline asi ei saagi juhtuda. Kui… tuli uudis, et Mano tuleb Eestisse. Ostsin veel Õhtulehe, kus oli intervjuu ja kuigi seminari hinnad olid minu sissetuleku suhtes suhteliselt kõrged, tundsin lihtsalt, et pean minema. Ja mitte 1 päeva seminarile vaid Nelijärvele. Mis oli ka väga õige otsus, sest ühe päevaga ei jõua Eesti inimene veel avanedagi, ei saa aru ja lööb käega. Nii et ei kahetsenud mitte sentigi.
Olin hetkel omadega päris ummikus. Vaevasid ülaselja ja kaela_kukla_peavalud. Elasin nagu siil udus, aga tööl pidi hakkama saama, alles olin olnud töötu. Meditsiiniline diagnoos oli depressioon ja raviks tabletid. Otsisin muud võimalust.
Seminari kõige vapustamaks kogemuseks oli see, kuidas inimesed (ja ka mina) ühe päevaga nii muutuda vöisid. Kustunud silmades oli sära tagasi. Ja kudas ma ise nutma purskasin, nagu paisu tagant oleks kõhust klomp kurgust välja pursanud, mis oli uskumatult vabastav. Teise päeva õhtuks oli väga halb ja tohutu peavalu , jätkasin vaikselt seminari ja peale seda olin paar kuud valudest prii. Kodus edasi mediteerides tundsin kuidas miski nagu surub alt poolt üles täpselt valulikesse kohtadesse ja valu kaob. Olin hoopis teine inimene, s.o. muretum, õnnelikum, enesekindlam, pea oli selge jne. Nüüd, pool aastat hiljem tunnen, et jälle hakkab pihta kuigi püüan ise samade asjadega tegeleda, aga midagi jääb puudu. Olen end Teie tegemistega kursis hoidnud ja kuigi seminaridele pole võimalust olnud tulla, siis ükskord tulen nagunii, oleks jälle toetust vaja.
Tagantjärgi mõeldes on need ju nii lihtsad ja tavalised asjad, mille me igapäevase elutempoga ära oleme unustanud. Tuleb lihtsalt kuulata oma instikte, naerda ja nutta, tantsida hingetuks, kallistada, karjuda (mitte teise peale), viha valada välja poksikottti jne. Emotsioonid tuleb välaja elada, mitte peita oma sügavale sisemusse, kust nad ikkagi valuna hakkavad väljapääsu otsima vüi kõige hullem , plahvatavad kui vulkaan. Meie hooldekodud ja haiglad on täis inimesi, kes vajaksid rohkem silitust ja kallistust kui tablette.
Nii et suur aitäh Manole, kes need vanad tõed uues kuues meile tagasi tõi ja meie uuesti suurel infoajastul õppima hakkame.
Seminarilt tulles oli selline tunne, et räägime kõik kõigile edasi ja muudame Eestimaa paremaks, mis aga tegelikkuses raskemaks osutus, sest kes pole käinud, see ikka aru ei saa. Seepärast julgen kõigele soovitada_proovige ise.
