KOGEMUSLUGU 1
Olen vaimustatud Veet Mano üritustest, olgu see seminar või laager. Püüan olla kohal igal võimalikul kohtumisel,sest igakord juhtub minuga midagi erilist ja huvitavat,kohati isegi võimatut. Alles nüüd saan tunda, mida tähendab olla vaba hirmudest, olla kindlameelne ja julgeda vabalt suhelda inimestega, ilma et tunneksid ennast alaväärsena…..Tunne, et oled vajalik on imeline! See pole veel kõik. Nimelt olen nendel üritustel ka füüsiliselt paranenud. Avastasin, et mu põlveliigesed, mis alati kükitades kõvasti ragisesid, ei raksunudki enam. Ju siis need liikuvad meditatsiooni harjutused mõjusid tervendavalt. Olin selle üle väga õnnelik. Mul on vedanud, et mul on olnud võimalus kohtuda nii imeliste inimestega!
Tänud ja jõudu edaspidiseks!
KOGEMUSLUGU 2
Tere!
Olen käinud ühel Veet Mano üritusel Pargi tänaval. Mulle igatahes meeldis, peale seda olen jälginud Mano tegemisi ja igakord sooviksin tema üritustel osaleda.
Tundsin, et pärast Manoga kohtumist on hakanud mu elus asjad paremini kulgema, olin täis jõudu ja energiat. Käin vahest põllu peal karjumas, kui hinges on valu ja ülekohus võtab võimust.
Õde ütles,et ma olen peale Manoga kohtumist palju välja ütlema hakanud (ta pidas seda õeluseks). Ja tunnen ise ka , et kui midagi ei meeldi, siis tuleb seda öelda, mitte endas kanda.
Mul on ka alkohoolikust vend, kellega ma ei suutnud normaalselt suhelda, kuid pärast seda, olen temaga kohtudes väga rahulik, ise ka ei tea kuidas see mind muutnud on.
Mul on Mano sõltuvus, nagu ma sõpradele ütlen. Olen väga huvitatud seal üritusel osalemisest.
KOGEMUSLUGU 3
Olen osalenud ühel seminaril, kuigi olen tahtnud osaleda rohkemate üritustel, aga ajad pole kokku sattunud! Olen alati olnu suur Mano austaja kuna olin Selgeltnägijate tuleproovi suur fänn ja Mano oli kõige puhtam inimene selles seltskonnas! Seminaril tahtsin osaleda paljudel põhjustel ja ei kahetsenud seda sugugi! Olin pärast seminari väga õnnelik ja rahul! Seisin tund aega järjekorras, et saaksin teda kallistada ja see tasus end tuhandekordselt ära! Tema vibratsioonid olid niivõrd kõrged, et sain suure kogemuse osaliseks! Pärast seminari olin nagu justkui teises maailmas, nii rahulolev ja pealegi tundsin inimeste mõtteid, mis olid minuga seotud! See oli igas mõttes väärt kogemus! Ka TV3 soovis minuga intervjuud, aga ma ei soovinud, sest pärast Veet Mano kallistust ei olnud mul midagi muud enam vaja!
KOGEMUSLUGU 4
Olen osalenud Veet Mano seminaril Kristiine Spordihallis 2 korda ja Nelijärvel laagris 2 korda.
Esimene kord oli Kristiines, alguses vaatasin ümberringi, et appi mida nad teevad mis harjutused, mis kallistused, ma ei saanud võõrast inimest lihtsalt kallistada jne. Kuidagi ma need harjutused ikka ära tegin, peale seanssi mis lõppes suht hilja hakkasin ma mõtlema, et mis toimub mul on suht kerge olla sisemiselt ja hea tuju ka veel. Koju jõudes jäin suht kergelt ka magama mis oli üks suur muutus minu elus. Läks mitu päeva aega kui sain aru, et minuga on toimunud midagi sellist mida ma tahaksin veel kogeda. Kuulsin 3 päevast laagrist Nelijärvel, ma ostsin kohe pileti ära, kuna ma tahtsin seda veel ja veel kogeda. Laager oli minu jaoks midagi sellist, et ei oskagi sõnadesse panna aga püüan natuke lahti seletada.
Näiteks kui Veet Mano tõstab käed üles ja jagab meiega enda energiat, siis minu kätes toimub selline asi nagu käed on paksud ja langeb mööda keha alla, ma arvan, et see on võimas energiavool mis ma temalt saan endale ja kui ta käed alla laseb kaob mul see kõik ära, käed on kerged nagu tavalised. Ma olen kaalust alla võtnud 20kg, minu sees on rahu, kui on mingi mure ma elan selle üle suht mõistvalt üle, ma olen elurõõmsam, mul on energiat hulga rohkem jne jne jne.
Veet Mano tegi mulle selgeks, et tõesti ilma lihata saab ära elada ja ma ei taha teda üldse, kui ma varem ei kujutanud endale ette ilma lihata mingit toitu teha siis täna ma teen seda ja toidud on väga väga maitsvad. Tunnen, et kui liha ei söö juba 4 kuud on mul energiat palju rohkem. Kala vahest söön aga püüan ka praetud toitu mitte süüa. Ma olen väga tänulik Veet Mano-le mis ta minuga teinud on, mitte keegi ei saa mulle öelda, et see on pettus. Mitte keegi!
Mul on veresuhkur olnud aastaid 8-10 aga nüüd kui liha ei söö on see 5,8 ja kui ma arsti juurde läksin ja mainis vaikselt, et ma ei söö liha siis arst tõstis häält ja ütles, et mis lollust ma endaga teen liha on väga oluline toit jne. Kahjuks ei saa ma neile selgeks teha, kuna nad ei taha isegi ära kuulata mis mul öelda on.
Kui ma kabinetist väljusin suutsin ikkagi ühe lausega selle ära mainida, et terveks sain tänu liha mitte söömisele 
.
Olen näinud laagris erinevaid muutusi inimestega kellega ma olen eelmised korrad koos olnud see on võimas. Inimestel on tõesti väga palju allasurutud viha mida nad ei taha isegi tunnistada aga see on nii, kõik on silmaga näha millised muutused on inimestega toimunud kui nad selle välja karjuvad.
Olen saanud uusi tuttavaid enda ellu, kes on väga toredad inimesed. Brenda on minu elus väga suurt rolli mänginud, julgustanud mind ja aidanud sellele teele kus ma praegu olen, suured tänud kõigile kes seda organiseerivad ja nii võimsalt inimesi aitavad.
KOGEMUSLUGU 5
Veet Mano – sõnulseletamatu kogemus – headusest, mõistmisest, kaastundest, särast ja erilisest energiast!
Äärmuslikult kurnatuna – üha halvenevast füüsilisest terviset, murdumas juba ka vaimselt – edututest ponnistustest ja arstide vahet jooksmisest… Lootusetuna ja sügavalt skeptilisena – sõprade poolt vägisi kaasahaaratuna – leidsin end Nelijärvel Veet Mano 3-päevases laagris.
Teadmata, mida oodata – mõistmata, milleks oleks vaja üldse Manoga kohtuda – rabas mind ootamatu kogemus… Osho (XX saj üks tunnustatumaid ja vastuolulisemaid filosoofe – müstikuid) õpetustel ja meetoditel põhinevad ja seminaripäevadel Veet Mano poolt läbiviidud aktiivse meditatsiooni tehnikad – TOIMISID… Kummalise energiaga täidetud arusaamatu rahu – valdas mind ja küllap veel enam neid kõiki, kes särasilmselt ja 100% pühendumisega kõike kaasa tegid… Mina ju ei ponnistanud, ei püüdnud ennastületavalt – vaevalt jaksasin kõike kaasa teha – ja ikkagi sai kohtumisest Veet Manoga alguse minu järk järguline paranemine.
Neljärve laager ja Veet Mano said murdepunktiks, mistõttu usun, et iga uus võimalus tema tegevuses osaleda – on uueks tõukeks tervenemisel…
On haruldane, et meil on võimalus kohtuda inimesega, kellele on nii palju antud – nii palju võimeid, et saata korda imesid… Imeks võib lugeda sedagi, et võimekad inimesed, kes näevad aurasid – tunnistavad, et ühe või teise inimese energiakehas on toimunud positiivseid muutusi pärast Veet Manoga kohtumist…
Olen veendunud, et ta on siin, meie maailmas – MISSIOONIGA!
KOGEMUSLUGU 6
Kõigepealt tahaksin tänada korraldajaid selle eest, et mul oli võimalus kohtuda Manoga. Osalesin kolmepäevases laagris sügisel Nelijärvel. Laagris otsustasin osaleda, kuna olin eelnevalt Manost palju kuulnud ja teadsin mida ta teeb. Kuna viimasel ajal tundsin ennast psühholoogiliselt väga halvasti (hirmud, paanikahäired ja elu oleks nagu seisma jäänud), siis otsustasin laagris osaleda ja sealt abi saada. Enda suureks imestuseks sain laagri lõpuks oma südamerahu tagasi ja mis kestab siiamaani.
Samuti õnnestus mul vestelda Manoga nelja silma all, kus ma kurtsin talle oma piinlikku muret selle kohta, et katkun juba pikemat aega enda peast juukseid ära. Peale laagrit vabanesin sellest halvast kombest koheselt ja sellest ajast pole ma ühtegi juuksekarva oma peast välja kiskunud. Samuti vabanesin ma nagu mingisugusest blokeeringust, olen nüüd alati positiivne, energiline, olen nüüd palju avatum, hea tujuga ja ei ole tagasihoidlik ja häbelik nagu varem. Tunnen oma head energiat ise ka ja kindlasti seda tunnevad inimesed, kes minuga suhtlevad. Samuti Mano soovitusel loobusin lihast, kanast ja kohvist ning ei tunne nende järgi mingit igatsust. Olen laagrist saanud endale häid tuttavaid ja kindlasti osalen Mano üritustel ka edaspidi. Minu jaoks on Mano VÕLUR. Olen kindel, et kõik hea, mis minuga peale laagrit juhtus on just tänu Manole. Soovin tänada Manod selle eest milliseks ma muutusin ja nende muutuste eest mille osaliseks ma sain. Võib öelda, et minul enam elu ei seisa.
Kindlasti soovitan osaleda Mano üritustel teistelgi, ka neile, kellel mingeid probleeme ei ole.
KOGEMUSLUGU 7
Esmakordselt sain Manost teada Selgeltnägijate tuleproovi vaadates. Rääkisime veel omavahel, et sellise inimesega tahaks küll kohtuda, teades muidugi, et selline asi ei saagi juhtuda. Kui… tuli uudis, et Mano tuleb Eestisse. Ostsin veel Õhtulehe, kus oli intervjuu ja kuigi seminari hinnad olid minu sissetuleku suhtes suhteliselt kõrged, tundsin lihtsalt, et pean minema. Ja mitte 1 päeva seminarile vaid Nelijärvele. Mis oli ka väga õige otsus, sest ühe päevaga ei jõua Eesti inimene veel avanedagi, ei saa aru ja lööb käega. Nii et ei kahetsenud mitte sentigi.
Olin hetkel omadega päris ummikus. Vaevasid ülaselja ja kaela_kukla_peavalud. Elasin nagu siil udus, aga tööl pidi hakkama saama, alles olin olnud töötu. Meditsiiniline diagnoos oli depressioon ja raviks tabletid. Otsisin muud võimalust.
Seminari kõige vapustamaks kogemuseks oli see, kuidas inimesed (ja ka mina) ühe päevaga nii muutuda vöisid. Kustunud silmades oli sära tagasi. Ja kuidas ma ise nutma purskasin, nagu paisu tagant oleks kõhust klomp kurgust välja pursanud, mis oli uskumatult vabastav. Teise päeva õhtuks oli väga halb ja tohutu peavalu , jätkasin vaikselt seminari ja peale seda olin paar kuud valudest prii. Kodus edasi mediteerides tundsin kuidas miski nagu surub alt poolt üles täpselt valulikesse kohtadesse ja valu kaob. Olin hoopis teine inimene, s.o. muretum, õnnelikum, enesekindlam, pea oli selge jne. Nüüd, pool aastat hiljem tunnen, et jälle hakkab pihta kuigi püüan ise samade asjadega tegeleda, aga midagi jääb puudu. Olen end Teie tegemistega kursis hoidnud ja kuigi seminaridele pole võimalust olnud tulla, siis ükskord tulen nagunii, oleks jälle toetust vaja.
Tagantjärgi mõeldes on need ju nii lihtsad ja tavalised asjad, mille me igapäevase elutempoga ära oleme unustanud. Tuleb lihtsalt kuulata oma instinkte, naerda ja nutta, tantsida hingetuks, kallistada, karjuda (mitte teise peale), viha valada välja poksikotti jne. Emotsioonid tuleb välja elada, mitte peita oma sügavale sisemusse, kust nad ikkagi valuna hakkavad väljapääsu otsima või kõige hullem , plahvatavad kui vulkaan. Meie hooldekodud ja haiglad on täis inimesi, kes vajaksid rohkem silitust ja kallistust kui tablette.
Nii et suur aitäh Manole, kes need vanad tõed uues kuues meile tagasi tõi ja meie uuesti suurel infoajastul õppima hakkame.
Seminarilt tulles oli selline tunne, et räägime kõik kõigile edasi ja muudame Eestimaa paremaks, mis aga tegelikkuses raskemaks osutus, sest kes pole käinud, see ikka aru ei saa. Seepärast julgen kõigele soovitada – proovige ise!
KOGEMUSLUGU 8
Ma pole inimene, kes võtaks iga reklaami peale kohe madalstardi ja tormaks osalema ja mul ei õnnestunud näha Veet Mano esinemist „Selgeltnägijate tuleproovis“, seepärast ongi huvitav, et kui minu joogaõpetaja saatis Facebook `i teate tema 4-tunnisest üritusest Kristiine Spordihallis mullu septembris, oli mul koheselt selge, et see on just see, mida ma hetkel vajan.
Ürituse sisu kõnetas mind hoolimata sellest, et 4 tundi tundus esialgu olevat pikavõitu. Olin just kaks kuud tagasi käinud seljaoperatsioonil ning istumine, isegi ei tea millisel ebamugaval toolil, hirmutas mind tõsiselt. Kuid kursuse sisu jällegi – kõnetas kõvasti.
Niisiis, hoolimata hirmust, et selg ei pea vastu, ning vaatamata küllaltki „soolasele“ piletihinnale, registreerisin ennast üritusele. Olin varakult kohal, just istekoha pärast, ning mul vedas. Sain lebotamise koha suurel ja pehmel Kristiine Spordihalli matil. Pean etteruttavalt ütlema, et seda spordimatti läks mul väga vähe vaja. Üritusel ei lastud kellelgi, ei hädistel ega tublidel, ei puhata ega ka rahus pikutada. Kuna Veet Mano andis endast 100% , ei jäänud minulgi muud üle, kui võtta kõik tema poolt antav tänuga vastu.
„Ma vajan armastust, mitte valu!“ – röökisime üheskoos; me võtsime üksteise ümbert kinni ja kallistasime võhivõõrastega; raputasime mitmete praktikate käigus endas seisma jäänud energia käima. Kõik see oli võimas!
Olles olnud nooruspõlves ajakirjanik, jälgisin huviga mind ümbritsevaid inimesi. Justnagu saatuse tahtel saadeti mulle naabriteks perekond, kes koosnes emast, tütrest ja isast. Pahurast isast, kes ei tahtnud mitte midagi kaasa teha. Kui sajad omavahel kallistasid, siis s e e mees eemaldus massist. Vaatasin naise ja tütre ilmeid – need olid nukramast nukramad, ehk ütlesid selgelt: raisatud raha! Küllap kutsuti isa poolvägisi kaasa, maksti isegi tema eest, et äkki leiavad lahendust pereprobleemid. Ka Veet Mano märkas toda „ühte musta lammast“ tohutu rahvahulga seas. Ta isegi pöördus tossitava mehe poole otseselt ühe praktika käigus. Nullemotsioon! – panin mõttes hinnangu pereisa reaktsioonile. Kuid – oh mis imet! -, ürituse lõppedes, kui tegime üheskoos suure kalliringi, osales selles ka absoluutselt kõike ignoreerinud mees. Ta isegi naeratas, ta isegi kallistas oma naist. Ka mina oleksin tahtnud kedagi väga lähedast tugevasti kallistada, aga kahjuks osalesin sellel üritusel üksinda. Ent tunne minus – elan täiel rinnal, olen tugev naine ja suudan vastu seista ka oma seljajamadele – kasvatas tiivad.
Ostsin ürituse lõppedes endale CD-plaadi „OSHO meditatsiooni tšakrate helidega“ ning olen seda igapäevaselt kodus praktiseerinud. Meditatsioon on võimas! Seda peab iga inimene ise kogema, seda ei saa sõnadesse ümber panna!
Ootan põnevusega uut kohtumist Veet Manoga 20. veebruaril 2014. aastal hommikul kella kümnest kuni õhtul kuueni. Enam ei tundu see aeg mulle pikana.
KOGEMUSLUGU 9
Olen üleskasvanud ja enamuse oma elust veetnud Nõmme mändide all. Mul oli väga ilus lapsepõlv, mis oli täis armastust ja soojust. Mu ema oli väga suur esoteerika huviline ja selles vaimus ka mind kasvatati. Lisaks sellele sain ma ka kogeda väga palju alternatiiv meditsiini. See kõik oli muidugi ülejäänud ühiskonna poolt paljuski taunitud. Üks hetk sain ma suureks ja lapsepõlv sai otsa ning mind ootas ees karm reaalsus tänapäeva ühiskonnast, kuhu ma kuidagi sobituda ei suutnud. Ma olin, kui lillelaps, kes arvas, et maailm on nii suur ja lai, täis kõike seda ilu, mida elul meile pakkuda on. Tänapäeva ühiskond seevastu õpetab meid ahnusele ja rahale. Selles materiaalses ja kapitalistlikus maailmas me unustame ära oma tõelise olemuse ja väärtushinnangud. Ühiskond sisendab meisse hirme ja kartusi oma eesmärkide ja unistuste realiseerimisel. Üks suurimaid ponnistuskive, mida ühiskond mulle õpetas oli olla tugev ja julm, et selles karmis maailmas hakkama saada. Et olla tugev ja mitte libiseda sellel libedal jääl ei tohtinud välja näidata ei kurbust, pettumust ega valu. See oleks olnud nõrkus, mida vastane saab sinu vastu ära kasutada. Oma eesmärgid tuli saavutada vahendeid valimata, olenemata sellest, kas sõidad selle käigus kellestki teerulliga üle või mitte, tähtis oli oma positsiooni saavutamine. Nii siis olen ma pool oma elust arvanud, et tunnete väljendamine on nõrkus ja tuleb tugev olla. Pärast aastate pikkust võitlust oma eksistentsi üle, jõudsin ma punkti, kus kõik näis mõttetu ja tühi. Lakas olemast minu olemuse vajadus. Seal oli kindlasti veel paar astet allapoole, aga õnneks ei pidanud ma neile astuma.
Oma enesearengut alustasin ma juba paar aastat tagasi, aga millegipärast see viis mind allapoole, mitte ülesse. Ju siis oli seda vaja selleks, et jõuda tänasesse päeva. Elus pole juhuseid ja kokkulangevusi. Me oleme iseendi elutee rajajad, meile on antud väga tugev mõttejõud, me tihtipeale ei oska seda lihtsalt kasutada ja süüdistame oma ebaõnnestumistes ja läbikukkumistes teisi, sest nii on lihtsam. See on nagu mugavustsoon, mis kubiseb ettekäänetest, vabandustest ja etteheidetest. Me pole kunagi õnnelikud selles, aga ometigi enamus inimesi püüdleb sinna poole.
Umbes aasta tagasi ma võtsin endale pähe, et ma tahan temaga kohtuda (Veet Mano), aga miks või kuidas, mul polnud õrna aimugi. Ega ma sellele väga ka ei mõelnud, ma lihtsalt teadsin, et me kohtume. Ma muidugi ei arvanud, et sellistel asjaoludel. Kuna mul puudusid finantsilised võimalused Veet Mano seminari külastamiseks, ei eeldanud ma ka, et mul on võimalik sinna minna. Kaks päeva enne härra Mano Eestisse tulekut, suutsin ma, aga mentaalselt kokku variseda, mis kindlasti ei olnud juhus. Seda kõike pealt näinud minu ema, otsustas ta mu seminarile saata. Ma küll üritasin teda veenda, et see on liiga kulukas, aga tulutult. Jõudes seminarile, avanes mulle pilt ruumist, kus inimesed olid juba kõik ennast mugavalt pehmetele mattidele istuma seadnud. Teadmata kuhu istuda, valisin kõige tagumise nurga. Ruumis ringi vaadates oli näha, kuidas iga sekundiga inimeste ootusärevus aina kasvas ja kasvas. Iga krabina peale, mis kostus treppidelt olid inimeste pilgud just kui klammerdunult suunatud sinna. „No nii, kas see on tema“ ja milliseks osutus pettumus, kui see oli keegi teine. Ja lõpuks ta siis saabus, meie poolt saadetud aplodeeringu saatel, võttes vastu meid talle omaselt kallistustega ning palus kõigil istuda lähemale. Tänu, millele ma pidin loovutama mulle juba nii kalliks saanud koha, ruumi taga nurgas. Ma ei laskuks väga tehnikatesse, mida ta oma seminaridel kasutab, aga ühe konkreetse juhtumi tooksin välja küll, mis antud seminaril osaks sai. Tegemist oli ühe vanaprouaga, kes hiljuti oli läbielanud raske selja trauma. Ta ei saanud selga taha poole üldse painutada ja oli näha, millistes valudes ta oli, kui ta pidi ainult pea kukklasse kallutama. Härra Mano ei kulutanud rohkem, kui 5 minutit temaga tegelemise peale, pärast mida palus ta proual uuesti selga taha painutada. Algul küll proua puikles vastu, aga siis ta proovis ja ta sai poole rohkem painutada taha poole oma selga. Ta ise ka ei uskunud, kuidas on see võimalik ja, et ilma valudeta. See kõik avanes otse meie kõigi silmi ees. Isiklikult võlus mind Veet Mano oma lihtsuse, soojuse ja kohalolekuga. Õhtul koju jõudes, ma ei saaks öelda, et miski muutus mu sees või, et mind oleks saatnud teine maailm. See ängistus ja rusuv tunne mu sees oli endiselt alles, kuigi ma oleks lootnud neist vabaneda. Pärast aastate pikkust alla surutust ja enese materdamist ei saagi ju tahta, et paari tunniga see kõik kaob. Ühte ma võin siiski öelda, mind tabas ootusärevus homse ees, midagi sellist, mida ma pole tundnud aasta kümneid. Kui täpne olla, siis oma lapsepõlves. Nagu siis, kui sa oled väike ja sa tead, et homme on su sünnipäev ja, et homme tulevad su sõbrad sulle külla ja sa ei jõua ära oodata, millal nad juba tulevad. Või, kui sa tead, et lähete lõbustusparki ja ei jõua ära oodata, millal kohale jõuad, sest see on nii põnev ja äge. Olenemata sellest, et ühiskond üritab meile selgeks teha, et kui sa piisavalt hea ei ole, siis pole sa midagi väärt. Olen ma mõistma hakanud (ja selles suuresti tänu Veet Manole), et ei saa põgeneda oma tõelise olemuse eest ja hakata kellekski, milleks ühiskond on üritanud mind vorpida. Ma hakkan aina rohkem ja sügavuti arusaama ütlusest: “Sa oled see, mida Sa mõtled“. Meie endi kätes on meie keha ja vaimu kooslus ning tasakaal. Me tihti lihtsalt unustame ära enda ja elame rolli, mis meile elus on osaks saanud. Ma soovin, et siin ilmas oleks rohkem inimesi nagu Veet Mano, siis see maailm, kus me elame oleks nii palju ilusam, kui ta juba praegu on.
KOGEMUSLUGU 10
Selgeltnägijate tuleproovis köitis minu tähelepanu Veet Mano lihtsus ja meeletu positiivsus. Temast kiirgus armastust ja hoolimist kõikide ja kõige vastu.
Kuuldes Veet Mano Nelijärvel toimuvast suveseminarist (juulis 2013), olin veendunud, et soovin seminaril osaleda. Mingi seletamatu jõud tõmbas mind seminarile.
Seminaril istusime põrandal tihedalt Veet Mano läheduses, nii tundus meie vaheline energia tugevam. 3 päeva jooksul toimus paljude osavõtjate muutumine. Igaüks tegeles läbi erinevate tehnikate ja mediteerimiste enda allasurutud emotsioonide välja elamisega. Uskumatu, kui vabastavalt mõjuvad lihtsad tehnikad nagu trampimine, karjumine, lõputu naermine või kurbuse välja nutmine, viha välja poksimine, hingetuks tantsimine, üksteise kallistamine või vaikuses lebamine. Vaimne puhastumine ja kirgastumine oli ka tšakrate puhastuse järel.
Minu kogemus oli eriline. Hingehaavad said läbi pisarate, teiste heade sõnade ja kallistuste leevendust ning mõistmist, mida pean muutma. Vapustav tunne ja meeleliigutus toimus ühe tehnika ajal – vahetades kaaslasi oli vaja hoida kinni kätest ning silma vaadates öelda üksteisele : “ Ma vajan armastust, mitte valu!“.
Paarile esimesele kaaslasele tulin nende sõnade välja ütlemisega kergelt toime, mida enam partnerid vahetusid seda sügavamalt ja raskemalt otsisid sõnad ja pisarad väljapääsu.
Tänaseks on seminarist möödas 7 kuud, mil tunnen, et oma elukaaslase juurest lahkumisega, ei tee sõnad “ Ma vajan armastust, mitte valu!“ enam haiget. Veet Mano seminar muutis mind emotsionaalselt tugevamaks.
Mul on siiralt hea meel, et meil on võimalik läbi Veet Mano õpetatud tehnikate ja meditatsioonide, muutuda tervemaks ja õnnelikumaks. Soovitan seda võimalust kasutada.
Suured tänud Veet Manole. Edu ja jõudu!
KOGEMUSLUGU 11
Olen õnnelik inimene, et elutee viis mind kokku kõikide nende sügavalt vaimsete inimestega, kes on kogunenud Veet Mano ümber. Algas see Venemaa 13. telesaadet Selgeltnägijate tuleproov vaatamisest.Praeguseks olen osalenud mitmel Nelijärve seminaril ja lühiseminaridel Tallinnas. Olen tänulik SEEDA korraldatud väga tulemuslikust seminarist Pargi tn. residentsis. Kõik see on muutnud minu elu. Seminaride käigus on paranenud minu tervis. Olen kogu elu kannatanud kõhukinnisuse all ja sellest olen nüüdseks vabanenud. Olen peaaegu vabanenud valust, mille põhjustas poja abielulahutus. Tänan südamest selle eest, et olen sinnani jõudnud, kuna vastasel korral ei oleks ma endaga osanud midagi peale hakata.
Olin katki. Tänan enda ja abikaasa nimel Veet Mano seminari nimesi, kes teevad tänuväärset tõõd, et inimesed oleksid õnnelikud ja leiaksid südamerahu. Olen suunanud oma lapsed ja lapselapsed järgima neid elutõdesid, mida külvab EESTIMAAL Veet Mano.
Oma kogemustest võiksin kirjutada raamatu Võimalik vaid Eestimaal.
KOGEMUSLUGU 12
Panen loole pealkirjaks “Minu lugu”. Selle looga jutustan teile, kuidas ma sattusin paljude nende inimeste hulka,kes otsivad oma hingeteed. Oli juuli algus, mul algas puhkus. Olin vaimselt ja füüsiliselt nagu kuivaks pigistatud sidrun. Tütar luges noore sugulase Facebooki ja leidis teate, et Nelijärvel toimub Mano laager. Olin 1/3 silmaga vaadanud vene kanalilt selgeltnägijate saadet ja näinud korra ka vilksamisi Manot. Saates on olnud väga julmad lood ja ma pole tahtnud sellepärast neid saateid vaadatata. Oma töös puutun kokku palju emade muredega oma kõige kallimate – laste terviseprobleemidega. Olen tundnud, et minu töös on väga oluline olla hingeliselt puhas, siiras ja aus, armastada lapsi. Eestlased hoiavad väga sageli elu alustunnet – armastust ligemise vastu – oma sees ning ei julge seda kuidagi välja näidata, veel vähem seda teisele tunnistada. Selline olin minagi. Vajasin väga hingeabi. Võtsin jalad selga ja läksin rongiga varahommikul Nelijärvele. Ilm oli ilus, päike paistis, läksin kõmpides ja kiirustades kohale, tee peal närisid parmud minu higist nõretavat turja. Jäin veidi hiljaks ja kui ma saali astusin, valisid inimesed paarilisi. Seisin uksel, Mano viipas mulle käega, et läheksin tema juurde. Tundsin sel hetkel, et olen läbipaistev klaas Mano ees. 3 päeva Nelijärvel möödusid nagu unes ja üsna kiiresti, aga need päevad andsid mu hingele vabadustunde, aitasid minust välja rookida valehäbi oma tunnete tunnistamisel ka minule võõraste inimeste vastu. Julgen nüüd teistele inimestele öelda komplimente, tunnen, et tajun inimesi. Käin kindlalt alustatud teed pidi, sest olen saanud Pargi tänava meditatsioonidelt palju positiivset. Tunnen, et see rada on minu tee algus. Kindlasti võtan edaspidi võimalusel osa kogu maja tööst! Soovin kõigile inimestele armastust, päikest nende ellu.